Väike kodu

Kui vanaemale kuulunud maja rohelises linnajaos perekondlikul kokkuleppel maha müüakse, on see kindlasti kurb sündmus, ent teisalt tekitab piisavalt trotsi iseseisvumaks – otsuseks endale päris oma kodu soetada. Kindluse mõttes.

Raudtee ja suure maantee vahel asuvas kortermajas linna piiril on nii mõnusat eraldumist suurest linnast kui ka seda unustada mitte laskvat nonstop-liiklusmüra, mis võimaldab üksikutelgi hetkedel tunda end osana linnalikust keskkonnast.

Y-kujulise põhiplaaniga maja ühest haarast avaneb vaade vaid majatagusesse aeda. See annab tunde rohelisse piirkonda kuulumisest, kus turvalist olemist rõhutavad naaberkruntide eramajad.

Sees avaneb aga noore inimese kodu, kus valitseb meeldiv segu eri aegadest pärit kujunduselementidest, andes tunnistust omaniku sundimatust suhtest esemete maailmaga. Päris kindlasti pole siin tunda ühe kindla joone ajamist või sisekujundaja kindlakäelisi suuniseid ning paikapandud jõujooni. Enesekindel eklektika valitseb nii vormis kui ka värvis, luues läbimõeldud ja omanäolise terviku. Isemõtlemine ongi üks kodu loomise mõnusamaid protsesse. Pidevalt tekkivad uued mõtted on teostatavad just seetõttu, et ka varasem "kihistus" on oma panus, seega on vähem võimalusi midagi "rikkuda". Ja nõuandvaid inimesi kunstnikuharidusega inimesel nagu selle korteri omanik teadagi jagub.

Korter on ökonoomselt paras ühele inimesele, olles samas valmis mahutama veel vähemalt üht inimest ja miks mitte ka mõnda lemmikut: kassi, koera või kas või minisiga.

Elamispinna keskse osa moodustab ruum, mis, jagunedes tinglikeks tsoonideks, võimaldab selles näha esikut, kööki ja elutuba. Lisaks kuuluvad eraldi hargnevate ruumidena korteri juurde ka magamistuba, ebatraditsiooniliselt kolmnurkne sanitaarsõlm ja väike rõdu.

Elamistuppa integreeritud köök on küll tavaline võte, kuid õigustab end ruuminappuse juures täiesti. Markeerivat eraldust pakub kahelle poole avanev riiul, mida elanik plaanib (tujust ja aja jooksul kogunevatest esemetest sõltuvalt) lae all poole avanevana pikendada. Kööki kui omaette tsooni rõhutab ka köögipinnatagune lillakas seinavärv.

Köögimööblit katab õnnestunud matt puiduspoon, mis on tunduvalt ratsionaalsem täispuidust, mõjub aga vägagi sarnaselt. Külmkapp külma vajavatele ainetele ja puidust "puudekast" köögiviljale lõpetavad kummaski otsas köögipinna laiumise.

Mööbel on valitud ratsionaalsetest ja nostalgilistest tunnetest lähtudes. Sohva on suur ja pehme ning uus, võimaldades pakse patju vähemaks võttes magamisaset külaliselegi. Tugitoolid on Leedu taustaga ning mitmekümne aasta taguse aja kujundusnäitena eriti edumeelsed: nimelt on seljatoed põhja alt reguleeritavad. Tuntud headuses seisab tulevase kaminajala ees neerukujuline laud, disainiklassikast teada vormi eestindus (Standardilt).

Kui moodsa trosslahendusega kardinad jäävad tagasihoidlikuks, siis valdavalt puhtaid seinapindu aktsentueerivad kaks jõulist kunstiteost: Denes Farkasi kollaseruuduline graafika elutoas ja Ramo Tederi "Üksik uitaja" laiumas magamistoa otsaseinal.

Magamistuba eraldub ülejäänud elamispinnast tumedama tellispunase värvigammaga. Siingi leiab vihjeid 1960. aastate alguse lembusele – vaadates voodi kõrval asetseva pingi ristuvate vertikaalidena kohtuvaid jalgu või laes lehvikuna laiuvat uhket plisseervalgustit.

Sanitaartsoon eraldubki juba nähtud elamisest vahest kõige enam. Esiteks kas või sellepärast, et see on ainus uksega eraldatud ruum kogu korteris. Kuid tõsisemalt: siin on selge mustavalgeruuduline malepõrand, väljapeetult kroomitud detailid ning mugavust armastava omaniku valikuna mitte ruumi kokkuhoidev dušikabiin, vaid päris vann! Erilist tähelepanu nõuab üks väike ja nutikas detail: peegli kohal olev metallvõretagune klaasvalgusti pole tänapäevane snobistlik tehnitsism, vaid ehtne "avariivalgusti" aegade tagant.

Just sellised leidlikud vinjetid, aga ka vanaemalt päritud ja moodsalt poolpuhastatud puhvet "esikus" ning riidekapp magamistoas teevadki ühest uuest korterist kodu.